4th December 2008 | Jarmo Tuisk |
Add commentAastaid on ITi ringkonnad kügelenud teema otsas, kuidas Eesti e-riigi edu rahaks teha. Täna on seis selline, et rong annab jaamas lahkumisvilet ja meie mehed ei ole veel piletitki ära ostnud. Asi on tõsine. Ma ütleks, et jutt sellest, et meil on veel "edumaad" kõlbab rohkem iseenese ego upitamiseks ning mitte enam tõsiselt võetavaks promoks.
Siiani on lähenetud sellest otsast, et katsuks kõik ära kaardistada ja siis hakata litsentse müüma. Minu seisukoht on see, et täna enam sellise ärimudeliga edasi minna ei ole mõtet. Esiteks raiskaksime "kaardistamise" peale raha ja aega ning teiseks rakenduste väärtus on ajas nii palju kahanenud, et me ei teeniks selle pealt midagi.
Ette tuleks võtta strateegia 2.0. Riigi IT-infra selgroog tuleb tasuta ära anda huvitatud Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikidele koos tasuta infra implementeerimisega. Mõte on selles, et see tegevus looks meie IT-sektorile selge sillapea eksport-turgudele. Erinevalt hindudest või valgevenelastest, on meie IT-firmadel kogemused ja rakendused, mida saaks selle infra peale müüa. See oleks mõnda aega eelis, mida saaksime siis nendes riikides kasutada.
Kuidas seda teha? Meil on juba arvestatav võrgustik kontakte avaliku sektori tasemel. Kasutame selle ära. Pakume idee välja, testime "klientide" valmisolekut ning siis tuleb natuke avaliku ja erasektori koostöös raha eraldada task-force'ile, kes siis mööda ilma IT-infrat paigaldamas käib.
10th October 2008 | Jarmo Tuisk |
Add commentArengufondi juhid on omapoolt välja toonud Eesti majanduse ees seisvad väljakutsed, millest olulisemad on haridusbaasi kvaliteedi tõstmine, ekspordile orienteeritus, struktuurimuutused ja riskikapitalituru elavdamine.
Üldiselt tuleb nõustuda nende punktidega, kuid kohati tunduvad need veidi üldsõnalised ja ilma selge ajahorisondita ning kipuvad jääma üldiseks „strateegiliseks sõnavahuks“. Kui ma mõtlesin eelseisvale neljale aastale, siis ma näen järgmisi olulisi väljakutseid ettevõtjate ees:
Koduturu redefineerimine
Koduturg tuleb kiiresti ümber defineerida. Eesti ettevõtja koduturg on kogu Euroopa Liit. Selleks, et koduturg ümber defineerida, tuleb märgatavalt enam tähelepanu pöörata globaalsetele äriuuringutele (Global Business Intelligence), EL turgude monitooringule ning globaalsele võrgustumisele. Võiks öelda, et riiklikult tuleks toetada äriturismi - nii sissetulevat kui väljaminevat.
Väärtusahelas ümberpositsioneerimine
Midagi ei ole teha, meil tuleb globaalsetes väärtusahelates end nihutama hakata, sest nagu justiitsminister Lang teravalt märkis:
kangaketramise aeg on jäädavalt läbi. See tähendab, et me peame oluliselt tõstma võimekust analüüsida äri läbi „väärtusahelate“-prillide. Kui vaja tuleb väärtusahelaid muuta või lõhkuda. Tuleb kaaluda milliseid ärimudeleid millises väärtusahela lõigus kõige otstarbekam on kasutada. Ning, ärge saage valesti aru, ma ei räägi jälle sellest, et „liigume väärtusahelas suuremat lisaväärtust toovatele lõikudele“ – see on võimalik, kuid igas lõigus on võimalik korraldada „väike revolutsioon“ ning on ka võimalik murda traditsiooniline väärtusahel. Kaaluma peab kõiki võimalusi.
Efektiivsuse kasv
Meie efektiivsus peab olulise arenguhüppe läbi tegema. Lollusi ja laisklemist ei saa enam kinni maksta. See tähendab hoogsat klasterdumist ja ressursside jagamist. Üha enam kuuleme mõistet „shared services“. Kuid see tähendab ka ökonoomikat ja paremat planeerimistööd ning automatiseerimist, tulemustele orienteeritust ning täpsemat finantsjuhtimist ning „kõva“ projektijuhtimist.
Orienteerumine pikale perspektiivile
Ilmsesti on aru saadav, et kiiresti saab ainult SMS-laenu. Tegelik majandusedu baseerub pikaajalisel perspektiivil. See tähendab kõigil tasanditel üha enam tegelemist tulevikuseirega ning uurimis- ja arendustöö investeeringute kasvu. Pikaajaline perspektiiv tähendab investeerimist inimestesse ja firmasisese sotsiaalse kapitali kasvatamisse. Kuid see tähendab ka intellektuaalse kapitali haldusvõimekuse kasvatamist ning oskust kaasata „pikaajalist raha“.
Orienteerumine kiirele kasvule
Kes kiirelt ei kasva, sureb noorelt. Loodusseadused. See tähendab seda, et ei ole meil aega oodata. Edu kriteeriumiks on kiire time2market, mis tähendab suhteliselt intensiivset tööd prototüüpimisega ning paindlikku tootmisprotseduuri. Kiire kasv vajab globaalse haardega management’i ning, mis vast kõige olulisem, oskust kaasata kasvu raha või nö. „kiiret raha“. Tuleb see raha siis riskikapitalilt või äriinglitelt.
Mul on tunne, et need on nö. horisontaalsed väljakutsed, mis mõjutavad väga paljusid ettevõtteid. Muidugi on ettevõtteid, kelle jaoks need ei ole tänase päeva teemad, kuid ilmsesti ei saa nemadki sirge seljaga väita, et ükski eelmainitust ei puuduta neid üldse.
> Vaata ka selle artikli mind-mappi.
10th October 2008 | Jarmo Tuisk |
Add commentInnovatsioon on innovatsioon on innovatsioon. Ja järgmine aasta saab seda olema veel rohkem, sest algab suur innovatsiooniaasta. Kuid minu kogemused on sellised, et kui kõik hakkavad rääkima innovatsioonist, saavad paljud väga haiget.
90ndate lõpu õhustik oli väga sarnane tänase olukorraga. Innovatsiooniteadlikkus oli laineharjal, sest kõik rääkisid sellest, kuidas vana majandusmudel on end ammendanud ja kohe-kohe tuleb uus. Kõike tuli hakata tegema „teistmoodi“ ehk siis hooga uuendama, sest kui sa nii ei tee oled määratud väljasuremisele. Näod läksid õhevile, kui kasutati sõnu nagu e-business, dotkom, internetiäri jne. Mört ja tellised jäävad ajalukku, äri ja elu kolivad paratamatult internetti. Mis välja tuli, oli kõigile selge. Paljud inimesed kaotasid suure hulga raha .com firmade aktsiates.
Praegu on teist korda kõigil võimalik oma silmaga näha, kui ohtlikuks võib innovatsioon muutuda. Globaalse epideemiana leviva finantskriisi juured peituvad finantsteenuste innovatsioonis. Bruce Nussbaum
kirjutab, kuidas suur hulk keerulisi finantstooteid töötati välja ja müüdi üle maailma, ilma et need oleks korralikult testitud. Neid tooteid müüdi investoritele, kel polnud õrna aimugi, mis asjad need on. Ja kui asjad hakkasid kiiva kiskuma, ei olnud neil tootearendajatel õrna aimugi, kuidas oma tooteid parandada.
Tulemused on täna näha, valitsused maksavad välja kosmilisi summasid, et kinni lappida innovatsioonist põhjustatud majanduskahjusid. Isegi poliitilised jõujooned kogu maailmas võivad muutuda, sest „vanadel ärimudelitel“ põhinevad riigid ostavad täna kokku mõjuvõimu kogu maailmas.
Ma loodan, et pärast neid õppetunde, mõeldakse ikka mitu korda enne, kui hakatakse innovatsiooniga tegelema.
Edit: Tegelikult on see eelnev muidugi demagoogiline mõttekäik. Minu mõte ei ole innovatsiooni naeruvääristada, veel vähem teha rutakaid järeldusi ülemäära keeruliste protsesside kohta, küll aga juhtida tähelepanu sellele, et massid on kergesti mobiliseeritavad, aga raskesti juhitavad.
8th October 2008 | Jarmo Tuisk |
Add commentSel sügisel avastasid mitmed Eesti väljaanded (vt. Postimees) õudusega, et leiutustegevus Eestis on surutud sügavale põranda alla. On ilmne, et riik on taaskord pidurdamas majandusarengut, sest leiutajatelt nõutakse patentide registreerimise eest tasude maksmist ning venitatakse siis kogu protseduuriga enam kui neli aastat. Sellise poliitikaga ei sünni uutel leiutistel ja teadmistel põhinevat majandust, kumab kõuehäälsete nõuete tagant.
Kuidas siis nende patentidega ikkagi lugu on? Kas siis, kui me tühistaks kõik patenditasud ja annaks need viivitamatult ja tasuta välja hakkaks meie majandus imeväel kasvama? On ju lihtsalt tõestatav fakt, et tehnoloogiliselt edukates ühiskondades on patentimisaktiivsus märgatavalt suurem kui meil. Lisaksin siia juurde veel ühe tähelepaneku – edukalt arenenud maades on rohkem mitmerealisemaid teid kui meil. Kas me võiks järeldada, et kui me riiklikult ehitaks rohkem mitmerealisi teid oleksime ühtlasi ka majanduslikult edukamad?
Viimane väide tundub küll nüüd veidi äraspidine olevat. Kuid sama äraspidine on väita, et patentimisaktiivsus tagaks majandusedu. Me peame tõsiselt hindama, mis on antud kontekstis põhjus ja mis on tagajärg. Selleks tuleks meil tagasi minna patendi mõiste juurde. Patent on tööstusomandi kaitse vorm. Rõhutan veelkord sõna kaitse. Uskuge või mitte, aga see ei ole mitte midagi muud. Seega patentide arv iseloomustab ettevõtluses (ja teadusasutustest) loodavate väärtuste kaitse aktiivsust. Selleks, et kaitsta peab eksisteerima kaitstav objekt ja peab olema mõnes mõttes vaenulik keskkond, mille eest on vaja kaitset otsida.
Seega, enne kui meie ettevõtted ei oma seda, mida kaitsta ning nad ei tegutse tingimustes, kus on vaja intellektuaalomandit kaitsta, ei hakka kasvama ka kaitsmisaktiivsus.
Kuid pöördugem nüüd tagasi eraisikutest leiutajate juurde. On põhjendatud küsimus, et miks riik nöörib eraleiutajaid patenditasudega. Võib-olla tõesti ei peaks me neilt patentide registreerimise eest raha küsima. Asi on nimelt selles, et põhjus, miks leiutaja ei suuda patenditasusid maksta, on selles, et keegi ei maksa neid tasusid tema eest kinni ehk siis need ei ole kellegi jaoks eriti midagi väärt. Ja kui nad ei ole kellegi jaoks midagi väärt, siis ei juhtu ka midagi hullu, kui me need tasuta ära registreerime. Või kuidas?
